See positiivse energia plahvatus, mis neil kahel päeval Tartus toimus, jättis loodetavasti jälje kõigisse osalejatesse ja pealtvaatajatesse. Või õigupoolest jääb loota, et keegi end ülearu pealtvaatajana ei tundnud. Et inimesed end ikka pigem suure muusikapeo osalisteks pidasid. Seda kõike on raske ka kokku võtta või sellest midagi arvata. Tänud Margus Kiisile Eesti Päevalehes avaldatud kirjutise eest: http://www.epl.ee/artikkel/467403. Minu meelest õnnestus tal mõned asjad päris huvitavasse valgusesse tõsta.
Tegelikult tahtsin aga rääkida siin hoopis mõningasest sõnaloomest, mis nende päevade ettevalmistamise käigus sündis. Ühel päeval otsustas H, et tema ametinimetus – loovjuht – ei kõla kuigi hästi. Et kui pale higis muusikuid kokku ajada ja nende loometuhina vahel püüda nendega ka törts tõsist juttu ajada (mitu hotellikohta ja mitu trummi vaja, millal keegi saabub jms), siis mis loovjuht see ikka nii väga on. Pole need muusikud ju maailma kõige lihtsam rass! Teab kuidas sündis nimetus progehoidja. Pole vist vaja täpsustada, et neid tähendusi võib sellest sõnast leida päris mitu – olgu selleks siis proge kui progressiivse roki hoidja või proge kui programmi hoidja … näiteks. See sõna võeti väga-väga soojalt vastu ja mulle tundub, et selles nimetuses oli midagi, mis justkui võimaldas H omamoodi musapäevade soolaks (nagu õpetaja on maasool) pidada. Inimesed tegid seda ju niigi (olgu selle kinnituseks aplaus, mille osaliseks ta pärastpeol sai), aga progehoidja nimi andis selleks justkui ametliku loa. Minu meelest üks imearmas leid!
Teine sõnaleid oli Tiiu Kirsipuu eesti muusiku pronkskuju kohta kasutusse võetud vastne valu. Siin said kokku kübeke kodust lõuna-eesti keelt “vastse” kaudu ja valu, mis tähendas korraga nii pronskivalu kui ka seda, et ega see kujutegemine täitsa valutult ka ei läinud. (Sain minagi ühe esimese maketiga rongis Tartu poole sõita, hirm suur, et kuju ära sulab ja Sibula pea viltu vajub …) Vastne valu ei läinud küll laia kasutusse, aga selleks polnud see mõeldudki, sest vastne on see valu ju nagunii ainult seni, kui Tartu linna mõni uus kuju tekib.
Küll aga suutis H kahe kontserdipäevaga inimeste mällu söövitada, et muusikapäevade raamatu vahel, kui millegipärast peaks selle lugemine korraks pooleli jääma, käib järje hoidja – plaat helimälestustega eelmistest musapäevadest. Selle sõnapaari (sest otsustasime selle kaheks sõnaks kirjutada, mitte juhmusest, vaid lootuses nii selle kasutajaid innustada kaasa mõtlema) sünd oli selline, nagu see kordi ja kordi ka kontsertidel taaselustus. H küsis, mis asi käib raamatu vahele, kui lugemine pooleli on? Ja minu esimene mõte oli: järjehoidja. (Olgugi et esimese mõttena ma ei julgenud seda välja käia, nii kinni olin stereotüüpides.) Esialgu tundus mõte plaadikujulisest järjehoidjast pisut võõrastav, aga natukese aja pärast ütlesime mõlemad, et see ongi see, mida meil vaja – need lood minevikust on ühel või teisel või kolmandal moel jõudnud sellesse aastasse. Olid siis need kontserdi jaoks taas kokku tulnud kollektiivid, oli see õhkkond, mis paariks päevaks jälle Tartu vallutas … Tundus, et viimaste muusikapäevade järel pandi raamat korraks kinni, et nüüd edasi “lugeda”. Ega see plaat muidugi järjehoidjana kuigi kaua vastu peaks, aga ma usun, et see on nii tore raamat, et nagunii loetakse see ühe hingetõmbega läbi.
Oi kui ilus ja võimalusterohke see eesti keel ikka on! Tegelikult polnud see kaugeltki kõik, millega sai eesti keele ilu ja võluga lustitud, aga need tulid esimesena meelde. Ehk võtan selle veel kunagi teemaks …
Tegelikult tahtsin aga rääkida siin hoopis mõningasest sõnaloomest, mis nende päevade ettevalmistamise käigus sündis. Ühel päeval otsustas H, et tema ametinimetus – loovjuht – ei kõla kuigi hästi. Et kui pale higis muusikuid kokku ajada ja nende loometuhina vahel püüda nendega ka törts tõsist juttu ajada (mitu hotellikohta ja mitu trummi vaja, millal keegi saabub jms), siis mis loovjuht see ikka nii väga on. Pole need muusikud ju maailma kõige lihtsam rass! Teab kuidas sündis nimetus progehoidja. Pole vist vaja täpsustada, et neid tähendusi võib sellest sõnast leida päris mitu – olgu selleks siis proge kui progressiivse roki hoidja või proge kui programmi hoidja … näiteks. See sõna võeti väga-väga soojalt vastu ja mulle tundub, et selles nimetuses oli midagi, mis justkui võimaldas H omamoodi musapäevade soolaks (nagu õpetaja on maasool) pidada. Inimesed tegid seda ju niigi (olgu selle kinnituseks aplaus, mille osaliseks ta pärastpeol sai), aga progehoidja nimi andis selleks justkui ametliku loa. Minu meelest üks imearmas leid!
Teine sõnaleid oli Tiiu Kirsipuu eesti muusiku pronkskuju kohta kasutusse võetud vastne valu. Siin said kokku kübeke kodust lõuna-eesti keelt “vastse” kaudu ja valu, mis tähendas korraga nii pronskivalu kui ka seda, et ega see kujutegemine täitsa valutult ka ei läinud. (Sain minagi ühe esimese maketiga rongis Tartu poole sõita, hirm suur, et kuju ära sulab ja Sibula pea viltu vajub …) Vastne valu ei läinud küll laia kasutusse, aga selleks polnud see mõeldudki, sest vastne on see valu ju nagunii ainult seni, kui Tartu linna mõni uus kuju tekib.
Küll aga suutis H kahe kontserdipäevaga inimeste mällu söövitada, et muusikapäevade raamatu vahel, kui millegipärast peaks selle lugemine korraks pooleli jääma, käib järje hoidja – plaat helimälestustega eelmistest musapäevadest. Selle sõnapaari (sest otsustasime selle kaheks sõnaks kirjutada, mitte juhmusest, vaid lootuses nii selle kasutajaid innustada kaasa mõtlema) sünd oli selline, nagu see kordi ja kordi ka kontsertidel taaselustus. H küsis, mis asi käib raamatu vahele, kui lugemine pooleli on? Ja minu esimene mõte oli: järjehoidja. (Olgugi et esimese mõttena ma ei julgenud seda välja käia, nii kinni olin stereotüüpides.) Esialgu tundus mõte plaadikujulisest järjehoidjast pisut võõrastav, aga natukese aja pärast ütlesime mõlemad, et see ongi see, mida meil vaja – need lood minevikust on ühel või teisel või kolmandal moel jõudnud sellesse aastasse. Olid siis need kontserdi jaoks taas kokku tulnud kollektiivid, oli see õhkkond, mis paariks päevaks jälle Tartu vallutas … Tundus, et viimaste muusikapäevade järel pandi raamat korraks kinni, et nüüd edasi “lugeda”. Ega see plaat muidugi järjehoidjana kuigi kaua vastu peaks, aga ma usun, et see on nii tore raamat, et nagunii loetakse see ühe hingetõmbega läbi.
Oi kui ilus ja võimalusterohke see eesti keel ikka on! Tegelikult polnud see kaugeltki kõik, millega sai eesti keele ilu ja võluga lustitud, aga need tulid esimesena meelde. Ehk võtan selle veel kunagi teemaks …
