Kevad 2009. Maikuu, suur toomepuu… Ei midagi sellist! Toomingad olid küll teeveeres vaat et kõige rohkem lehtes, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tõtt-öelda ka mitte musapäevadest, need olid fantastilised. Au ja kiitus korraldajatele. Ma nägin kõrvalt, kui hull ettevõtmine see oli. Ja seda suurem on minu austus inimeste vastu, kes sellega lõpuni läksid.
Aga seoses musapäevadega tahtsin siia jäädvustada hoopis ühe teistlaadse seiga. Loo, mis juhtus meiega muspäevade esimese päeva hilisõhtul, siis, kui laval laulis In Spe ja oli juba enam-vähem selge, et kogu ettevõtmine õnnestub. Istusime H.-ga mõlemad rõdul, tema kui eeskõneleja, mina kui vaataja. Korraga jookseb H minu juurde ja ulatab mulle oma telefoni, mille ekraanilt vaatab vastu kiri: Vastamata kõne. Isa. 1. mai kell 23.28. Põhjus, miks selline kirje H. endast välja viis, oli see, et isa suri 28. jaanuaril 2009 … Natukese aja pärast nõudis telefon kirjega Isa uuesti kõneaega. Jaan võttis vastu, kuid keegi ei rääkinud. Võtsin mina, ja teisel pool nagu polekski ühendust, ometi helkis ekraanil endiselt info, et helistajaks on isa. Sel hetkel valdasid mind väga vastuolulised tunded. Ühelt poolt ehmatus. Teiselt poolt aga mingi selgus ja rahu, et isa, kes seda kõike pealt vaatas, tahtis öelda, et tubli, poeg! Ma olin selles nii veendunud, et kohati tundus mulle Jaani paanika täitsa arusaamatu. Kuigi, jah, kui ma reaalsusse tagasi end mõtlesin, küsisin ka mina: Mis see siis nüüd oli? Ma olen alati arvanud, et mida suurem on vaev ja pingutus, seda rohkem on neid, kes sulle jõudu annavad. Ja kes siis veel peaks toetama, kui mitte ema ja isa. Võib-olla nad vaatasid sealt ülevalt koos ja otsustasid, et tuleb poega kiita.
Aga rohkem isa ei helistanud. Ju sai kõik öeldud …
Kui me paari päeva pärast selle teema taaskord jutuks võtsime, arvas H., et ajaliselt oli see laul, mille ajal isa helistas, tõenäoliselt “Igavik”. Doris Kareva luuletus “Siis saab elu igavikuks,/kui on ära mindud.” Kõlab küll liiga uskumatuna, nagu oleks takkajärgi mingeid lisaseoseid otsima hakatud. Aga vaevalt. Selle teemaga pisut edasi minnes selgus, et samale tekstile tegi Erkki-Sven Tüür muusika ka Lennart Meri matusteks.
Väga ilus lugu.
Tõtt-öelda ka mitte musapäevadest, need olid fantastilised. Au ja kiitus korraldajatele. Ma nägin kõrvalt, kui hull ettevõtmine see oli. Ja seda suurem on minu austus inimeste vastu, kes sellega lõpuni läksid.
Aga seoses musapäevadega tahtsin siia jäädvustada hoopis ühe teistlaadse seiga. Loo, mis juhtus meiega muspäevade esimese päeva hilisõhtul, siis, kui laval laulis In Spe ja oli juba enam-vähem selge, et kogu ettevõtmine õnnestub. Istusime H.-ga mõlemad rõdul, tema kui eeskõneleja, mina kui vaataja. Korraga jookseb H minu juurde ja ulatab mulle oma telefoni, mille ekraanilt vaatab vastu kiri: Vastamata kõne. Isa. 1. mai kell 23.28. Põhjus, miks selline kirje H. endast välja viis, oli see, et isa suri 28. jaanuaril 2009 … Natukese aja pärast nõudis telefon kirjega Isa uuesti kõneaega. Jaan võttis vastu, kuid keegi ei rääkinud. Võtsin mina, ja teisel pool nagu polekski ühendust, ometi helkis ekraanil endiselt info, et helistajaks on isa. Sel hetkel valdasid mind väga vastuolulised tunded. Ühelt poolt ehmatus. Teiselt poolt aga mingi selgus ja rahu, et isa, kes seda kõike pealt vaatas, tahtis öelda, et tubli, poeg! Ma olin selles nii veendunud, et kohati tundus mulle Jaani paanika täitsa arusaamatu. Kuigi, jah, kui ma reaalsusse tagasi end mõtlesin, küsisin ka mina: Mis see siis nüüd oli? Ma olen alati arvanud, et mida suurem on vaev ja pingutus, seda rohkem on neid, kes sulle jõudu annavad. Ja kes siis veel peaks toetama, kui mitte ema ja isa. Võib-olla nad vaatasid sealt ülevalt koos ja otsustasid, et tuleb poega kiita.
Aga rohkem isa ei helistanud. Ju sai kõik öeldud …
Kui me paari päeva pärast selle teema taaskord jutuks võtsime, arvas H., et ajaliselt oli see laul, mille ajal isa helistas, tõenäoliselt “Igavik”. Doris Kareva luuletus “Siis saab elu igavikuks,/kui on ära mindud.” Kõlab küll liiga uskumatuna, nagu oleks takkajärgi mingeid lisaseoseid otsima hakatud. Aga vaevalt. Selle teemaga pisut edasi minnes selgus, et samale tekstile tegi Erkki-Sven Tüür muusika ka Lennart Meri matusteks.
Väga ilus lugu.
