Kes võttis vaevaks lugeda Chris Wongi kokkuvõtet nende Tartus veedetud aja kohta, sel võis kõige muu toreda hulgas hakata silma ka see, et iga natukese aja tagant kuulusid nende päevaplaani koogid. Olgu siis neile selgituseks öeldud, et see ei olnud korraldajate ettekavatsetud trikk näitamaks, kui magus elu Eestis on. Loo taust oli hoopis selline, et nad avastasid enda jaoks Werneri kohviku ja sealsed imelised koogid. Ja kuna nende teekond viis iga päev sealt mööda, siis lisaks kohapeal mekkimisele ostsid nad neid sealt ka proovi kaasa. Sellest siis see otsast otsani kooke täis nädal. Ma usun, et nad räägivad neist kookidest veel koduski.
10/05/2009
Robert Fripp ja The Humans
Paljudel muusikapäevade osalejatel ja külalistel oli pärast pikka ja emotsiooniderohket esimest kontserdipäeva võimalus minna südaööl TÜ aulasse kuulama ainult selleks kontserdiks Eestisse külla sõitnud Robert Frippi ja ansamblit The Humans. Kohal oli ka Eesti Vabariigi president, Tartu Ülikooli rektor ja palju teisi auväärseid.
Järgnevalt mõned read, mille saatis korraldajatele Eesti Vabariigi suursaadik Suurbritannias hr Margus Laidre, tänu kellele selline uhke kontsert suures osas üldse võimalikuks sai.
***
Õhtust kõigile,
tahaksin nende ridade vahendusel tänada kogu Eesti-poolset meeskonda äärmiselt professionaalse ja meeldiva koostöö eest! Külalised jäid igal juhul Tartu nädalaga ülimalt rahule. Frippi viimased sõnad enne Tallinnas lennuki peale minekut olid: “Me lahkume tsivilisatsioonist. Ees ootab Inglismaa!” Tegemist on parima komplimendiga, mida võib kuulda.
tahaksin nende ridade vahendusel tänada kogu Eesti-poolset meeskonda äärmiselt professionaalse ja meeldiva koostöö eest! Külalised jäid igal juhul Tartu nädalaga ülimalt rahule. Frippi viimased sõnad enne Tallinnas lennuki peale minekut olid: “Me lahkume tsivilisatsioonist. Ees ootab Inglismaa!” Tegemist on parima komplimendiga, mida võib kuulda.
Saadan teile lugemiseks ka kitarristi Chris Wongi raporti Tartust
CHRIS WONG:
Monday, May 04, 2009
The Humans, Estonia 2009, a report
Greetings one and all.
I’m happy to report that The Humans trip to Estonia went exceedingly well.
After meeting Toyah and Robert, and our sound technician Trev at Gatwick, the flight to Tallinn went without incident. We were met at Tallinn by Karl and after picking up Bill from a snooze at a nearby hotel we were driven, along with our equipment, to Tartu, to Hotel Antonius. The hotel was fabulous!
Day one consisted of setting up the gear in the rehearsal space and checking all systems. Tea and cake followed and not too soon after, dinner at the hotel.
The next three days were spent rehearsing and eating cake.
Thursday was capped off with dinner with the President, the first lady, the Minister of Justice, the Estonian Ambassador to UK, and our friend Markus Reuter from the band ‘Tuner’ who toured with us in 2007. Flanked of course by men in dark glasses talking into their wrists!
Friday, gig day. Set up in the venue, sound check, cakes. I met up with the Ambassador and Markus, who had brought with him his prototype ‘Touch Guitar’ U8. Superb instrument, superb design, superb build quality. A lesson ensued, followed by cake !
A private dinner.
The concert!
In attendance the President, First Lady, Ambassador, Minister of Justice, Mayor, Chancellor of the University (one of the oldest in Europe, the University that is, not the Chancellor!), and many invited Estonian Musicians who were performing at the festival.
Robert opened with some soundscapes and then the Humans joined him on stage for our set. This consisted of the Album (www.rememberthe80s.com) with the addition of Roberts input. This was an absolute thrill, to have Robert join us for the entire set. We came back for a surprise encore. Standing ovation! A feeling of surprise and satisfaction.
Bill flew out early on saturday morning while Toyah and I had a meeting with some Estonian musicians and Markus Reuter with whom we will be collaborating with later this year, which will hopefully lead to an album being recorded. This meeting was set up by the Ambassador Dr.Margus Laidre, a true patron of the arts and a facilitator for the Humans and Robert.
Cake followed.
The evening was spent at a concert suggested to us by Jaana, the manageress of the Hotel. Some excellent Estonian bands and musicians. I particularly enjoyed Toomas Vanem’s band ‘Limited Edition’.
Sunday…. the journey home interlaced with cake at Tallinn airport.
Many happy memories , not only of the concert and the audience reaction, but of happy times eating cake and reinventing aspects of the English language (and teaching it to the hotel staff), of wonderful company, beautiful sunny weather and a beautiful town, wonderfully respectful citizens, highly professional hotel staff and festival organisers. I shall not forget this trip.
Peace
x
Kommentaarid välja lülitatud
Järelvõnked
Panen siia üles mõne kirja, mis korraldajateni meilitsi jõudnud on. Neid on nii tore lugeda ja kahju ainult endale hoida!
Kallid sõbrad,
Kõige vingemad tänusõnad Teile, kes te tegite teoks need fantastilised Muusikapäevad! Usun, et meil kõigil (nii saalis olijatel kui otseloomulikult ka esinejatel) on “seljakotis” meeletu hulk head muusikat, emotsioone,
mälestusi, ja muidugi vestlusi, suhtlusi, koosviibimisi. Justkui oleks saanud kahe päevaga seda kõike aastate normi enda sisse, mida nüüd siis tagantjärele jupphaaval enda jaoks lahti harutada – see on äraütlemata lahe tunne.
…ja veel, kokku said erinevad põlvkonnad, kes ilma selle ürituseta olekski jäänud vaid arvama teineteise tegemistest… meie vinged uued tegijad ja väga targad, elukogenud vanad ässad – SUPER !
Usun, et minu tänusõnadega ühinevad ka pea kõik EAÜ liikmed (ca 2500) ja väga südamlik tunne on teadmisest, et meie toetus läks tõeliselt õigesse kohta.
Tänud, tänud, tänud, Mikk Targo
Muusik
EAÜ juhatuse esimees.
***
Hää progehoidja,
on tõepoolest rõõm tõdeda, et ajakapsliga rännanu ei tundnud miskit kopituselõhna; vastupidi, kohtumine vanade ja armsatega osutus suurepäraseks kogemuseks. Ilma seekordsete Musapäevadeta on vaevalt usutav, et oleksime In Spe’ga võtnud nõuks kokku tulla. Ja selle eest Sulle ja kõigile teistele korraldajatele südamlik tänu!
Parimaga,
Erkki-Sven
***
Tere!
Tartu musapäevad on just selles mõttes lahe ja huvitav üritus, et seal on võimalus näha bände, kes teevad tavapärasest midagi sootuks erinevat. Seda ei juhtu ju iga päev. Kokku tuli palju väga lahedaid elamusi ja rääkisime sellest just Leaga, kui tagasi sõitsime. Et siis äkki keegi pärib teie mantlid, kui te ise olete neist välja kasvanud!
Soovin kena kevadet ja järgnevate kohtumisteni 
Angela Blacky-st.
Kommentaarid välja lülitatud
06/05/2009
Keeleilu
See positiivse energia plahvatus, mis neil kahel päeval Tartus toimus, jättis loodetavasti jälje kõigisse osalejatesse ja pealtvaatajatesse. Või õigupoolest jääb loota, et keegi end ülearu pealtvaatajana ei tundnud. Et inimesed end ikka pigem suure muusikapeo osalisteks pidasid. Seda kõike on raske ka kokku võtta või sellest midagi arvata. Tänud Margus Kiisile Eesti Päevalehes avaldatud kirjutise eest: http://www.epl.ee/artikkel/467403. Minu meelest õnnestus tal mõned asjad päris huvitavasse valgusesse tõsta.
Tegelikult tahtsin aga rääkida siin hoopis mõningasest sõnaloomest, mis nende päevade ettevalmistamise käigus sündis. Ühel päeval otsustas H, et tema ametinimetus – loovjuht – ei kõla kuigi hästi. Et kui pale higis muusikuid kokku ajada ja nende loometuhina vahel püüda nendega ka törts tõsist juttu ajada (mitu hotellikohta ja mitu trummi vaja, millal keegi saabub jms), siis mis loovjuht see ikka nii väga on. Pole need muusikud ju maailma kõige lihtsam rass! Teab kuidas sündis nimetus progehoidja. Pole vist vaja täpsustada, et neid tähendusi võib sellest sõnast leida päris mitu – olgu selleks siis proge kui progressiivse roki hoidja või proge kui programmi hoidja … näiteks. See sõna võeti väga-väga soojalt vastu ja mulle tundub, et selles nimetuses oli midagi, mis justkui võimaldas H omamoodi musapäevade soolaks (nagu õpetaja on maasool) pidada. Inimesed tegid seda ju niigi (olgu selle kinnituseks aplaus, mille osaliseks ta pärastpeol sai), aga progehoidja nimi andis selleks justkui ametliku loa. Minu meelest üks imearmas leid!
Teine sõnaleid oli Tiiu Kirsipuu eesti muusiku pronkskuju kohta kasutusse võetud vastne valu. Siin said kokku kübeke kodust lõuna-eesti keelt “vastse” kaudu ja valu, mis tähendas korraga nii pronskivalu kui ka seda, et ega see kujutegemine täitsa valutult ka ei läinud. (Sain minagi ühe esimese maketiga rongis Tartu poole sõita, hirm suur, et kuju ära sulab ja Sibula pea viltu vajub …) Vastne valu ei läinud küll laia kasutusse, aga selleks polnud see mõeldudki, sest vastne on see valu ju nagunii ainult seni, kui Tartu linna mõni uus kuju tekib.
Küll aga suutis H kahe kontserdipäevaga inimeste mällu söövitada, et muusikapäevade raamatu vahel, kui millegipärast peaks selle lugemine korraks pooleli jääma, käib järje hoidja – plaat helimälestustega eelmistest musapäevadest. Selle sõnapaari (sest otsustasime selle kaheks sõnaks kirjutada, mitte juhmusest, vaid lootuses nii selle kasutajaid innustada kaasa mõtlema) sünd oli selline, nagu see kordi ja kordi ka kontsertidel taaselustus. H küsis, mis asi käib raamatu vahele, kui lugemine pooleli on? Ja minu esimene mõte oli: järjehoidja. (Olgugi et esimese mõttena ma ei julgenud seda välja käia, nii kinni olin stereotüüpides.) Esialgu tundus mõte plaadikujulisest järjehoidjast pisut võõrastav, aga natukese aja pärast ütlesime mõlemad, et see ongi see, mida meil vaja – need lood minevikust on ühel või teisel või kolmandal moel jõudnud sellesse aastasse. Olid siis need kontserdi jaoks taas kokku tulnud kollektiivid, oli see õhkkond, mis paariks päevaks jälle Tartu vallutas … Tundus, et viimaste muusikapäevade järel pandi raamat korraks kinni, et nüüd edasi “lugeda”. Ega see plaat muidugi järjehoidjana kuigi kaua vastu peaks, aga ma usun, et see on nii tore raamat, et nagunii loetakse see ühe hingetõmbega läbi.
Oi kui ilus ja võimalusterohke see eesti keel ikka on! Tegelikult polnud see kaugeltki kõik, millega sai eesti keele ilu ja võluga lustitud, aga need tulid esimesena meelde. Ehk võtan selle veel kunagi teemaks …
Tegelikult tahtsin aga rääkida siin hoopis mõningasest sõnaloomest, mis nende päevade ettevalmistamise käigus sündis. Ühel päeval otsustas H, et tema ametinimetus – loovjuht – ei kõla kuigi hästi. Et kui pale higis muusikuid kokku ajada ja nende loometuhina vahel püüda nendega ka törts tõsist juttu ajada (mitu hotellikohta ja mitu trummi vaja, millal keegi saabub jms), siis mis loovjuht see ikka nii väga on. Pole need muusikud ju maailma kõige lihtsam rass! Teab kuidas sündis nimetus progehoidja. Pole vist vaja täpsustada, et neid tähendusi võib sellest sõnast leida päris mitu – olgu selleks siis proge kui progressiivse roki hoidja või proge kui programmi hoidja … näiteks. See sõna võeti väga-väga soojalt vastu ja mulle tundub, et selles nimetuses oli midagi, mis justkui võimaldas H omamoodi musapäevade soolaks (nagu õpetaja on maasool) pidada. Inimesed tegid seda ju niigi (olgu selle kinnituseks aplaus, mille osaliseks ta pärastpeol sai), aga progehoidja nimi andis selleks justkui ametliku loa. Minu meelest üks imearmas leid!
Teine sõnaleid oli Tiiu Kirsipuu eesti muusiku pronkskuju kohta kasutusse võetud vastne valu. Siin said kokku kübeke kodust lõuna-eesti keelt “vastse” kaudu ja valu, mis tähendas korraga nii pronskivalu kui ka seda, et ega see kujutegemine täitsa valutult ka ei läinud. (Sain minagi ühe esimese maketiga rongis Tartu poole sõita, hirm suur, et kuju ära sulab ja Sibula pea viltu vajub …) Vastne valu ei läinud küll laia kasutusse, aga selleks polnud see mõeldudki, sest vastne on see valu ju nagunii ainult seni, kui Tartu linna mõni uus kuju tekib.
Küll aga suutis H kahe kontserdipäevaga inimeste mällu söövitada, et muusikapäevade raamatu vahel, kui millegipärast peaks selle lugemine korraks pooleli jääma, käib järje hoidja – plaat helimälestustega eelmistest musapäevadest. Selle sõnapaari (sest otsustasime selle kaheks sõnaks kirjutada, mitte juhmusest, vaid lootuses nii selle kasutajaid innustada kaasa mõtlema) sünd oli selline, nagu see kordi ja kordi ka kontsertidel taaselustus. H küsis, mis asi käib raamatu vahele, kui lugemine pooleli on? Ja minu esimene mõte oli: järjehoidja. (Olgugi et esimese mõttena ma ei julgenud seda välja käia, nii kinni olin stereotüüpides.) Esialgu tundus mõte plaadikujulisest järjehoidjast pisut võõrastav, aga natukese aja pärast ütlesime mõlemad, et see ongi see, mida meil vaja – need lood minevikust on ühel või teisel või kolmandal moel jõudnud sellesse aastasse. Olid siis need kontserdi jaoks taas kokku tulnud kollektiivid, oli see õhkkond, mis paariks päevaks jälle Tartu vallutas … Tundus, et viimaste muusikapäevade järel pandi raamat korraks kinni, et nüüd edasi “lugeda”. Ega see plaat muidugi järjehoidjana kuigi kaua vastu peaks, aga ma usun, et see on nii tore raamat, et nagunii loetakse see ühe hingetõmbega läbi.
Oi kui ilus ja võimalusterohke see eesti keel ikka on! Tegelikult polnud see kaugeltki kõik, millega sai eesti keele ilu ja võluga lustitud, aga need tulid esimesena meelde. Ehk võtan selle veel kunagi teemaks …
Kommentaarid välja lülitatud
05/05/2009
Igavik
Kevad 2009. Maikuu, suur toomepuu… Ei midagi sellist! Toomingad olid küll teeveeres vaat et kõige rohkem lehtes, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tõtt-öelda ka mitte musapäevadest, need olid fantastilised. Au ja kiitus korraldajatele. Ma nägin kõrvalt, kui hull ettevõtmine see oli. Ja seda suurem on minu austus inimeste vastu, kes sellega lõpuni läksid.
Aga seoses musapäevadega tahtsin siia jäädvustada hoopis ühe teistlaadse seiga. Loo, mis juhtus meiega muspäevade esimese päeva hilisõhtul, siis, kui laval laulis In Spe ja oli juba enam-vähem selge, et kogu ettevõtmine õnnestub. Istusime H.-ga mõlemad rõdul, tema kui eeskõneleja, mina kui vaataja. Korraga jookseb H minu juurde ja ulatab mulle oma telefoni, mille ekraanilt vaatab vastu kiri: Vastamata kõne. Isa. 1. mai kell 23.28. Põhjus, miks selline kirje H. endast välja viis, oli see, et isa suri 28. jaanuaril 2009 … Natukese aja pärast nõudis telefon kirjega Isa uuesti kõneaega. Jaan võttis vastu, kuid keegi ei rääkinud. Võtsin mina, ja teisel pool nagu polekski ühendust, ometi helkis ekraanil endiselt info, et helistajaks on isa. Sel hetkel valdasid mind väga vastuolulised tunded. Ühelt poolt ehmatus. Teiselt poolt aga mingi selgus ja rahu, et isa, kes seda kõike pealt vaatas, tahtis öelda, et tubli, poeg! Ma olin selles nii veendunud, et kohati tundus mulle Jaani paanika täitsa arusaamatu. Kuigi, jah, kui ma reaalsusse tagasi end mõtlesin, küsisin ka mina: Mis see siis nüüd oli? Ma olen alati arvanud, et mida suurem on vaev ja pingutus, seda rohkem on neid, kes sulle jõudu annavad. Ja kes siis veel peaks toetama, kui mitte ema ja isa. Võib-olla nad vaatasid sealt ülevalt koos ja otsustasid, et tuleb poega kiita.
Aga rohkem isa ei helistanud. Ju sai kõik öeldud …
Kui me paari päeva pärast selle teema taaskord jutuks võtsime, arvas H., et ajaliselt oli see laul, mille ajal isa helistas, tõenäoliselt “Igavik”. Doris Kareva luuletus “Siis saab elu igavikuks,/kui on ära mindud.” Kõlab küll liiga uskumatuna, nagu oleks takkajärgi mingeid lisaseoseid otsima hakatud. Aga vaevalt. Selle teemaga pisut edasi minnes selgus, et samale tekstile tegi Erkki-Sven Tüür muusika ka Lennart Meri matusteks.
Väga ilus lugu.
Tõtt-öelda ka mitte musapäevadest, need olid fantastilised. Au ja kiitus korraldajatele. Ma nägin kõrvalt, kui hull ettevõtmine see oli. Ja seda suurem on minu austus inimeste vastu, kes sellega lõpuni läksid.
Aga seoses musapäevadega tahtsin siia jäädvustada hoopis ühe teistlaadse seiga. Loo, mis juhtus meiega muspäevade esimese päeva hilisõhtul, siis, kui laval laulis In Spe ja oli juba enam-vähem selge, et kogu ettevõtmine õnnestub. Istusime H.-ga mõlemad rõdul, tema kui eeskõneleja, mina kui vaataja. Korraga jookseb H minu juurde ja ulatab mulle oma telefoni, mille ekraanilt vaatab vastu kiri: Vastamata kõne. Isa. 1. mai kell 23.28. Põhjus, miks selline kirje H. endast välja viis, oli see, et isa suri 28. jaanuaril 2009 … Natukese aja pärast nõudis telefon kirjega Isa uuesti kõneaega. Jaan võttis vastu, kuid keegi ei rääkinud. Võtsin mina, ja teisel pool nagu polekski ühendust, ometi helkis ekraanil endiselt info, et helistajaks on isa. Sel hetkel valdasid mind väga vastuolulised tunded. Ühelt poolt ehmatus. Teiselt poolt aga mingi selgus ja rahu, et isa, kes seda kõike pealt vaatas, tahtis öelda, et tubli, poeg! Ma olin selles nii veendunud, et kohati tundus mulle Jaani paanika täitsa arusaamatu. Kuigi, jah, kui ma reaalsusse tagasi end mõtlesin, küsisin ka mina: Mis see siis nüüd oli? Ma olen alati arvanud, et mida suurem on vaev ja pingutus, seda rohkem on neid, kes sulle jõudu annavad. Ja kes siis veel peaks toetama, kui mitte ema ja isa. Võib-olla nad vaatasid sealt ülevalt koos ja otsustasid, et tuleb poega kiita.
Aga rohkem isa ei helistanud. Ju sai kõik öeldud …
Kui me paari päeva pärast selle teema taaskord jutuks võtsime, arvas H., et ajaliselt oli see laul, mille ajal isa helistas, tõenäoliselt “Igavik”. Doris Kareva luuletus “Siis saab elu igavikuks,/kui on ära mindud.” Kõlab küll liiga uskumatuna, nagu oleks takkajärgi mingeid lisaseoseid otsima hakatud. Aga vaevalt. Selle teemaga pisut edasi minnes selgus, et samale tekstile tegi Erkki-Sven Tüür muusika ka Lennart Meri matusteks.
Väga ilus lugu.
Kommentaarid välja lülitatud
